IFOP22

Pealkiri tundub jõhker, jah nõnda see ongi. Kuna kõnetab mind just minu enda isiklikust kogemusest ja natuke ka karjääri valikust. Miks nõndamoodi. Selleni jõuame ka kohe. Esmalt tutvustan artikli valikut, milleks osutus teiseks soovituseks olnud Rodés-Paragarino et al. (2016) uuring, mis võtab kirjanduse analüüsi põhjal kokku aastatel 2000–2014 ilmunud artiklid digiõppevara repositoorimidest.

See on täpselt see ajajärk, mil ma ise töötasin veel haridusvaldkonnas kuid tarkvaraarendajana. Olin noor ja tahet (ennast) täis alustava karjääriga tarkvaraarendaja. Haridustehnoloogia keskuses, kus ma parasjagu töötasin, olid kanda kinnitanud ääretult põnevad rahvusvahelised projektid. Päris mitmed neist olid seotud just repositooriumite mõistes väga lähedaste toodetega. Elu suur võimalus.

Koostöös partnerriikide ülikoolidega lõime tarkvara, kõik oli nagu päriselt, kasutasime tarkvaraarenduses tol ajal jõudu koguvat SCRUM meetodit, jagasime teadmust ja teadmisi väliskolleegidega. Me saime valmis päris ägedaid asju. Aga, need õpetajad – mis teil viga on?! Miks te kardate paganama tehnoloogiat?! Miks te arvate, et tarkvara loovad inimesed näevad vaeva selleks, et teid kiusata?! Teile tööd juurde teha?!

Ühesõnaga minul sai üks hetk mõõt täis, ma tahtsin teha midagi, mille üle uhke olla, saaks öelda uhkusega, et näe mina tegin. Noh, ma astusin haridusvaldkonna rongilt maha… lilled õitsesid ja aas lõhnas meeldivalt. See mõnus tolmune kruusatee… Istusin teeperves räsituna seisvale piimapukile. Hingasin paar korda sügavalt sisse, ning asusin tööle farmis – tarkvarafarmis. Üks paljudest pika laua taga töötavatest nohikutest, tootes pika laua taga riigikodanikule kasulike vorme. Et ametnikud neid menetleda saaksid, rahvas huilgas rõõmust… noh mitte päris aga nad ei pääsenud ka nende kasutamisest. Minu töö oli vajalik.

Ei – minu mõte ei olnud heietada, tundub mul ei ole midagi asjaliku öelda. On küll. Sest see ongi tegelikult see mis peegeldub pealkirjast. Digiõppevara on just nimelt vara. Vara mida peaksime hoidma kindlas kohas. Kuid samas on see kunst, kroonjuveelid, väärtus, mida tahame näidata. Ja me tahame selle panna repositooriumisse kus keegi seda ei kasuta. Sest IT on nõme. IT kiusab. Repositoorium on õppevara põletamine – krematoorium. Vot ja nüüd jõudsingi sinna, et see artikkel räägib just sellest ajavahemikust.

Aga palun. Kohe artikli alguses, sissejuhatuses: Rodés-Paragarino et al. (2016) uuringuid digiõppevara repositooriumite kasutussageduse kohta on tehtud, väga palju on tehtud ning need näitavad madalat kasutust. Julgelt ei ole muidugi välja toodud, mis on need põhjused. Kuid omalt kogemuselt tundub, et minu sissejuhatuses olev kirjeldus peab paika. Näiteks minu kogemuse järgi oli madalam kasutus justnimelt eesti õpetajate seas. Seevastu soomes ja mujal leidsid need repositooriumid veidi soojema vastuvõtu. Aga siiski mitte piisava, aeg oli lihtsalt selline. Selle väljaselgitamist pidasid väga oluliseks ka artikli autorid.

Edasi liiguvad autorid peatudes informatsioonil, mis tuleneb mitmete tunnustatud akadeemiliste tööde analüüsist. Näiteks analüüsisid autorid uuringut “Learnometrics: metrics for learning objects” (Ochoa, 2008). Nimelt selgub, et õpiobjektide repositooriumisse panustavad eelkõige vähesed, kui mitte üksikud fanaatikud. Võiks arvata, et põhjuseks on ka õpiobjektide loomise keerukus ja vajalikud teadmised digisisu loomest. Ning oluliselt rohkem on õpetajad valmis panustama õpihaldus-süsteemides ja portaalides loodud sisuga, kuna seda on vast lihtsam luua.

Olgu, õppevara liigub küll repositooriumisse, kuid kuidas on lood taaskasutuse ja üpiobjektide edasiarendusega teiste õpetajate poolt. Siin peatusid autorid artiklil “Open Educational Resources: Inquiring into Author Reuse Behaviors” (Petrides et al., 2008), millest selgus, et peamiseks sooviks materjale ümber teha oli nende kvaliteet. Kas sooviti parandada, sisu või väljanägemist. Lihtsalt kui miski ei meeldi siis tuleb teha nii, et meeldiks. Kuid isegi see ei tõstnud taaskasutuse madalat 20% väärtust.

Teiseks suureks murekohaks on heade õppematerjalide leidmiseks vajalikud metaandmed, ilma milleta ei anna otsing välja mitte just palju. Eks metaandmete vormide juures näeme ju neid samu riigiametite mahukaid vorme, mida keegi ootusuärevuses kohe menetlema tahab hakata. Paraka ei taha aga kodanikud neid täita, nõnda on ka kodanike õpetajatega. Olles ise mõnda aega seda ametit nuusutada saanud, siis ma tean kui palju kulub aega tunni ettevalmistamiseks, eriti kui häid õppematerjale napib. Siis täida veel lisaks vorme ja lae üles materjale, sinna kus neid nagunii keegi ei kasuta. Milleks eks?

Küll aga leidsid ka autorid, et kui jagamisel on mingi tuntav eesmärk. Näiteks kui jagada oma lähimatele kolleegidele või kohta, kus sa ka tead, et sinu materjale kasutatakse, või sa nende eest lausa tunnustust saad. Oli õpetajate motivatsioon õppematerjale looma ning jagama oluliselt suurem. Kahjuks mängib ka siin ikkagi rolli tõsiasi, et saajaid on alati rohkem kui jagajaid. Mida rohkem on saada kvaliteetseid materjale, seda väham on nende loojaid, sest on ju juba saada. Eks me kõik olema ju alati küüned enda poole, noh välja arvatud siis, kui piirikivi lükkame.

Kui nüüd teema kuidagi kokku võtta, siis alustasin ma ise suhteliselt kriitiliselt just repositooriumite kasutajatesse, mitte repositooriumitesse enestesse. Siis artikli autorid Rodés-Paragarino oma uuringuga mind ümber ei veendnud, vaid lisasid pigem õli kriitikalõkkesse. Eelkõige on asi suhtumises, mis tänaseks on oluliselt parem, kuid üljoontes sama. Võtta häid materjale tahame kõik, ise panustada… noh mitte niiväga… ei ole aega… ja maa on külmunud.

Kõige viimaseks. Ja üleüldse, mina, kes ma olen haridusmaastikul uus, kus on reklaam, säravad vilkuvad posterid. Kus ma leian need head repositooriumid. Viimases loengus tutvustati päris mitmeid repositooriumeid, millest leiaks väga head materjali ja abi tunni läbiviimisel. Äkki ei peaks niivõrd vaeva nägema uute repositooriumite loomisega vaid neid hoopis rohkem “maale” tooma. Tutvustama ja julgustama. Tegelikult! Meie tublid haridustehnoloogid meie koolides on tegemas suurepärast tööd ja töötamas iga päev selle nimel, et olukord paraneks. Põial püsti!

Allikas

Rodes-Paragarino, V., Gewerc-Barujel, A., & Llamas-Nistal, M. (2016). Use of Repositories of Digital Educational Resources: State-of-the-Art Review. IEEE Revista Iberoamericana De Tecnologias Del Aprendizaje, 11(2), 73–78.  https://doi.org/10.1109/RITA.2016.2554000

Digitaalse õppevara ülesanne Lugemispäevik 1: Õpiobjektid ja repositooriumid