IFOP22

Vastus ülesandele

Esmane mõte on ju valida ikka lähim – lähiajalugu aastat 2011, kui Terry Anderson and Jon Dron  keskendusid oma teadustöös just distantsõppele ja selle teooriale. Teema aktuaalsus on meile kõigile väga oluline ka täna. Me õpime ja isegi töötame distantsilt. Mulle isiklikult kõik kaug asjad väga meeldivad. Kuna sellisel moel on võimalik jõuda oluliselt rohkem ja tefektiivsemalt. Jah siinkohal võime luua kohe arutelu ja võibolla isegi natuke vaielda. Minnes tagasi siiski artikli enda juurde ja läheneda ikkagi pedagoogilise nurga alt, millest mul seni erilisi teadmisi ei ole, tundub teema põnev. Eriti kui lubatakse vaadelda lausa kolme erinevat generatsiooni, milleks on kolm tänagi käibel olevat pedagoogika psühholoogia teoorat: kognitiiv-käitumuslik teooria, sotsiaal-konstruktivistlik teooria ning konnektivistlik teooria. Kuna pedagoogika valdkond ei ole veel minu tugevaim külg siis proovin artikli sisu mõttestada lahti selliselt, nagu kõrvaltvaataja seda teha võiks.

Esimene neist ehk kognitiiv-käitumuslik pedagoogika keskendub pigem käitumise suuna muutust ootavale õppimisele – midagi tehakse selleks, et muuta, muuta käitumises. Keskseks jääb selle teooria juures õpetaja. Kõik toimub läbi õpetaja. Kas see annab head eeldused distantsilt õppimiseks? Õppimises, milles tegelik huvi võiks olla pigem õppijal. Jah selline lähenemine seab ääretult head eeldused kvaliteetse meediumi ja õppematerjali loomisele. Kuidas mõjub see aga iseseisvale õppijale, sõltub pigem õppija arengutasemest. Tõsi, väga haarav ja interaktiivne, kui mitte öelda mänguline õppematerjal võib haarata ka väga noort õppijat sedavõrd, et ta ei saagi aru, et ta õpib. Negatiivse küljena võib välja tuua ränga ja mahuka töö õpetaja poolt, kes kvaliteetset materjali peab looma. Aga kohe kaalu teise kaussi potsatab töö vili, kuna loodud materjali on võimalik kasutada massides.

Teiseks on toodud välja sotsiaal-konstruktivistlik pedagoogika. Nagu mõista, on siis tegemist sotsiaalse õppeviisiga, mis tavatingimustes võiks ju väga hästi toimuda klassiruumis ja grupitööna. Paraku on ka kontaktõppes selline õppeviis väga vähe kasutuses, miskipärast on jäänud mulje, et paljude õpetajate arvates on tunnis „mulisemine“ pigem häiriv faktor. Teisalt olen ise täheldanud, et rääkides mingist konkreetsest teemast, mis on esmalt arusaadav vaid mõnele õpilasele. Selle põhjuseks võib olla näiteks saamatu õpetamis metoodika mitte vastavat haridust omavalt õpetajalt – jah, räägin siinkohal endast. Siis lubades klassis vaba arutelu antud teemal, suudavad need, kes aru said, selle oma eakaaslastele sobivas kõnepruugis edasi anda. Kui seda metoodikat vaadelda just haridustehnoloogia võtmes, siis just tehnoloogia areng on andnud tugeva eelise sellise sotsiaalse õppimise viisi levikuks. Tehnoloogiat omavahel suhtlemiseks ei kasutada vaid distantsõppes, vaid ka klassiruumis kohapeal – vaikuses ja salaja, teadmata, et see väike patt on jällegi õppimine.

Kolmas meetod milles artiklis räägitakse on konnektivistlik õppimine, või noh seda võib ju lausa nimetada mitteõppimis õppemeetodiks. See meetod on ka minu vaieldamatu lemmik. Seda just minu eriala ja töö iseloomule. Tarkvaraarenduse maailm on sedavõrd kiires tempos arenev, et kõike ei jõuagi 100% selgeks õppida. Tööandjad eeldavad healt arendajalt oskust teha töö otsast otsani ehk „fullstack“. Paraku ei ole võimalik kõiki tehnoloogiad eksperdi tasemel tunda. Arendajad on loonud mitmeid võrgustikke ja kommuune, kus jagatakse teadmisi ja justnimelt kogemusi. Kiirelt saab vastuse kas too tehnoloogia on selleks vajaduseks piisav, kas tasub süvitsi uurida, või midagi muud valida. See on ääretult efektiivne just tarkvaraarenduses, aga kas ka meie koolisüsteemis. Pigem ei, mina näen siin peamiseks probleemiks jällegi sarnasust kognitiiv-käitumusliku meetodiga. Kogu õppimise protsess toetub liialt vaid ühe poole, kas õpetaja või õppija initsiatiivile. Midagi säärast juhtus just meie viimase paari aasta jooksul toimunud “sundviisilisel” distantsõppel.

Niimoodi võiks selle kuldse kolmiku teema lühidalt kokku võtta. Olles selle artikli läbi töötanud, või tegelikukult juba varem kui lõpuni jõudsin, keerlesid peas vastastikused mõtted.

Kokkuvõttes tahaksin arutleda hoopis sõnapaaril: distantsõpe ja kontaktõpe. See millest koguaeg räägitakse, on olnud tegelikult distantsõpe. On uuritud meetodeid kuidas õppida kaugelt. Kaugõpe on termin, mis on kõigile tuttav ja selleks ei pea üldse kaasama sõna haridustehnoloogia. Jah nagu selgus õpiti kunagi hoopis kirja teel. Minu jaoks hoopis olulisem on kontaktõpe, ehk siis viimasel paaril aastal kuuleme hoopis lauseid: „Lähme tagasi kontaktõppele“, „Sellest aastast toimub meil suures osas kontaktõpe“ jne. Mis on juhtunud, koguaeg uuritakse võimalusi õppimiseks distantsilt. Nüüd aga, kui see hetk oli käes, hakatakse hoopis otsima võimalusi kuidas säilitada õppimine kollektiivis. Absoluutselt on sotsiaalne osa väga oluline, keskkond on väga oluline. Aga meil on viimase aastaga kogunenud väga palju andmeid justnimelt selle kohta, mis distantsõppel valesti läks. Miks see, mis me tegime ei olnud efektiivne. Räägime ju, et laste haridus kannatab. Miks ta kannatab? Ma julgen pakkuda, et tehnoloogia puudus ja kättesaadavus mängib selles kannatuses üsna väikest rolli. Aga juhuse tahtel osutus viimase 2 distantsõppe meetodiks just seesamune konnektivistlik õpetamine, õppijale jäi liiga suur inisiatiiv. Miks? Sest reaalseid distantstunde koos õpetajaga oli üks kord päevas. Kogu õpitav materjal esitati õppijale märksõnadega veebikeskkonnas. Sinna vahele jäi nõutu lapsevanem, kes ei osanud ei õpetada, ega õppida. Ma olen ise distantsõppe tuline pooldaja. Ma olen ise kaugtöö tuline pooldaja. Aga seda sellepärast, et ma saan lapsed saata kooli ja lasteaeda. Hea põhjus eks ole. Me vajame keskendumiseks aega ja rahu. Ma olin lapsest saati mõelnud, et mis paganama laste laul see on: „Oh kooli aeg… millal sina tuled“. Kaugtööd tehes ma mõistsin – see ei olegi ju üldse laste laul! Artiklis räägitakse, et distantsilt õppimise arengu väga olulisteks miilikivideks on olnud just tehnoloogi arengu etapid: meediumite esitaise võimalus, sotsiaalne suhtlus. Meid ei piira enam tehnoloogia. Aga kas me ise, inimesed, oleme üldse distantsõppeks valmis?

Arutelu aluseks olnud artikkel:

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890