Kui eelmisel korral lahkasime teemat digitaalse õpivara repositooriumid, noh need kohad kuhu neid asju väga ei taheta hoida. Siis hakkas mind painama, et miks siiski ei toodeta materjale? Kas arvatakse, et materjal pole väärt jagamist? Kes üldse hindab materjali väärtust? Kuidas hinnata ühe digiõpivara väärtust? Minu käesoleva magistriõpingu käigus tuleb luua päris mitu digitaalset õppematerjali ning neid ka kasutada praktikas. Mis siis, kui materjal ei ole piisavalt hea? Tahaks ju materjali luues millelegi toetuda. Millelegi, mis üteb kuidas üks õige digitaalne õpivara välja näeb, isegi kui ma seda ei kavatse repositooriumisse üles laadida.
Loengus, mis käisitles digitaalse õppevara kvaliteeti jäi esmalt kõrvu LORI (Learning Object Review Instrument) mudel, mille töötasid head aastad tagasi autorid Leacock ja Nesbit ning panid selle ka kõik kirja artiklis A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources. (Leacock ja Nesbit, 2007). Valisingi lähtepunktiks LORI kasutusjuhise lugemise.
Algus oli paljutõotav, juhises asutakse kirjeldama digitaalset õpiobjekti. Selline objekt võib olla mistahes digitaalne vahend või meedia, alustades ühest üksikust kukekesest pildi alumises nurgas, või sellest pildist endast. Lõpetades mahukate artiklite või suisa raamatutega. Piire siin ei seata. Muidugi, ühe foto kvaliteeti on märksa lihtsam hinnata kui mahukama kursuse või artikli oma pealgalt peale vaadates. Viimase jaoks on vaja juba instrumenti, mõõdupuud.
Mõõdupuuks pakuvad autorid välja 9 astmelise mõõdiste komplekti. Selline mõõdiste kogum (Vargo, Nesbit, Belfer & Archambault, 2003). hõlmab endas:
- sisu kvaliteeti kus eriti tähtsaks peetakse täpsust, sisu teemale ja faktidele vastavust;
- õpiväljundi head kirjeldamist, kuidas jõuda tulemuseni ning kuidas ka hinnata
- refleksioon, kui tagasiside, juhindudes õppija sisendist, aitab parendada materjali
- motivatsioon, kuidas õppija leiaks motivatsiooni
- disain ja esinduslikkus, ühel õigel õpivarl on hea välimus ja selge sõnum
- interaktiivne ja mugav kasutada
- hõlbustavad kuvad ja struktuur, kõik soovijad saavad kasutada
- korduvkasutatav materjal, mis on muidugi ka esmatähtis, et jõuda paljude õpetajate ja õppijateni
- standarditele vastav materjal on ka lihtsamini korduskasutatav, ning kiiremini leitav
Kõik on justkui tore ja kirjeldatud, kes soovib täpsemalt tutvuda, siis “A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources.” (Leacock ja Nesbit, 2007) annab igast teemast väga detailse ülevaate. Kuid miskipärast ei parane õppematerjalide kvaliteet ajas. Sisuloome niru kvaliteet oli probleemiks juba 1993 aastal teostatud uuringus “How to recognize excellent educational software.” Mis viitas sellele, et pea alati kipuvad olema arvutiga loodud materjalid ebatäpsed ning poolikud. (de Laurentiis, 1993) See probleem käib digitaalse õpivara loomisel kaasa nagu fotograafia maailmas teada-tuntud filmirulli valgustundlikkuse “keemilise granulaarsuse” müra, mis tuli kaasa digitaal foto maailma, küll täiesti teisel alusel, kuid ta on täpselt seesama müra. Probleem oli, on ja jääb. Nimetame ta ümber väljakutseks, ning asume teda taas lahendama
Paraku jäävadki selles artiklis välja toodud argumendid aastasse 2007 ja varasem. Ja kui neid probleeme kõrvutada 10 aastat hiljem, 20 aastat hiljem, väga ei ole miski muutunud. Muutunud on ainult andmete maht. Samuti võime mõõta kvaliteeti masinlikult. Eriti täna, kus masinõpe on jõudnud päris heale tasemele. Ajas kus õpilased kasutavad sisugeneraatoreid ülesannete lahendamiseks, on võimalik neid ka kasutada materjali kvaliteedi määramiseks. Küll aga on selle eelduseks jällegi needsamad standardid ning täpsed kirjeldused. Siinkohal on LORI mudel minu arust täiesti omal kohal. Kahjuks jõudsin ma google otsingu kolmandale lehele… sinna välja, kuhu pidi olema kõige parem laipa peita. Sest keegi enam sinnamaale välja ei viitsi minna, mina läksin, aga ühtegi adekvaatset näidet LORI mudeli kasutamisest peale 2007 aastat ma ei leidnud. Tegelikult oleks ju võinud.
Digitaalse õppevara ülesanne Lugemispäevik 2: Digitaalse õppevara kvaliteet
Allikad:
Leacock, T. L., & Nesbit, J. C. (2007). A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources. Educational Technology & Society, 10(2), 44–59. https://www.j-ets.net/collection/published-issues/10_2
Nesbit, J. C., Belfer, K., & Vargo, J. (2002). A convergent participation model for evaluation of learning objects. Canadian Journal of Learning and Technology, 28 (3), 105-120.
Vargo, J., Nesbit, J. C., Belfer, K., & Archambault, A. (2003). Learning object evaluation: Computer mediated collaboration and inter-rater reliability. International Journal of Computers and Applications, 25 (3), 198-205
De Laurentiis, E. C. (1993). How to recognize excellent educational software. New York: Lifelong Software.