Keda ei huvitaks tulevik, veel ägedam, kui see on otse kui parimast ulmekirjanduse klassikast. Valisin selleks korraks mõtisklemiseks just teema, mis vaatab tulevikku. Täna kütab kirgi ikka veel e-õpe, on ta siis oma edu võtmes või vigades, räägitakse temast palju. Eriti peale pandeemiat, sest palju raskem oli üle elada distantsõpet ja sellega tihedalt seonduvat e-õpet, kui seda COVID-it ennast. Samas sõuame täna tehnoloogiaga ühes paadis ja me ei tohi karta tehnoloogiat kasutada, pigem peame olema ettevaatlikud, et paadist välja ei kuku ja tehnoloogia meid kaugele seljataha ei jäta.
Käsitletavaks artikliks sai “Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments?” (Koh & Kan, 2021). Kuna uuring ise tehti vahetult enne pandeemiat, siis me ei saa seda kõike üks-ühele justkui enam võtta, aga algtõed on samad. Esmalt algne väide, mida kohe mainitakse, et kui õpilased kasutavad e-õpihaldussüsteeme, tahavad nad ka, et materjalid oleks digitaalsed ja ning lisaks soovivad muidki e-õppe lahendusi kasutada. Kõrvalt vaadates ütleks, et mismoodi siis veel? Mida aga avaldasid endas uuringud?
Kokkuvõtvalt näeme, et üldine arvamus on see, et tehnoloogia aitab meil tugevalt parandada õppe kvaliteeti. Ebareaalselt reaalsed ja näitlikud õppematerjalid on kõigile kättesaadavad. Kui õpihaldussüsteeme käideldatakse ikka ja jälle ainult õppe administratiivse poole pealt. Puuduseks paistab olema siin just see, et õpihaldussüsteemid on olnud valdavalt õpetaja kesksed, kuid vajaksime pigem õpilase keskseid süsteeme. Süsteem peaks suutma toetada õpilase sisemist motivatsiooni. Äratada õpilases soovi uurida veel ja veel, vaadata põnevaid õppevideosid, lahendada interaktiivseid mõistatusi. Uuring viidi läbi küll üliõpilaste seas, kuid inimene oma olemuselt soovib põnevust kuid samas mugavust ja lihtsust, sõltumata vanusest.
Uurima asuti mõistet NGDLE ehk järgmise põlvkonna digitaalsed õpikeskkonnad (Next Generation Digital Learning Environments). Teemat vaadeldi kuues kategoorias: Hõlbustus ja universaalse disaini mõõtmelisus; Isikupärastamine; Koostöö; Koostalitlusvõime ja integratsioon; Analüüs, nõustamine ja õppimise hindamine; E-õppe strateegiad.
Tulemus ei olnudki väga üllatav, sest enim mainiti õpihaldussüsteeme siiski puhtalt administratiivse poole pealt: teavitused, testid, hinded. Huvitav aspekt on see, et kuna suures osas on õpihaldussüsteemid kasutada pigem haldusvahendina, ei nähta seal ka murekohta hõlbustuse osas. Mis tuleneb ilmselt sellest, et sisu on lihtsakoeline ja selgelt arusaadav ka ilma lisavahenditeta. Seevastu oleks ilmselt rohkem pööratud hõlbustusele tähelepanu kui siu oleks interaktiivne, kirju ja värviline – tähelepanu tõmbav ja motivatsiooni tõstev.
Samuti tooksin siin välja ka koostöö kategooria, mida samuti mainiti vähe kasutatavaks, kuna puuduvad selleks eeldused. Tuli välja, et tegelikult soovitaks asju jagada, mitte ainult õpisisu, vaid ka oma isikliku arengut ja tulemusi. Inimese on oma loomuses edev, vaatame näiteks tänast Facebooki kasutajaskonda.
Igas kategoorias jõuame ikka ja jälle administreerimise juurde… Küll aga koorub välja ka palju ideid ja soove. Et lugeja siinmaal juba ära ei väsiks, siis võtame teema kokku. Milline peaks siis olema uue generatsiooni õpihaldussüsteem? Esiteks mina eemaldaks sellest nimest sõna “haldus”. Teiseks sõna “süsteem” ning järele jääks “uue generatsiooni õppimine”. Seda, et põhiline persoona siin, õppija, soovib ka jätkuvalt hallata oma õpingu redelit ning näha hindeid ja tunniplaani. Tahab õppija kindlasti ka kuuluda ühtsesse täiesti uude universumisse. Õppija tahab selles universumis ringi liikuda ja võimalikult vähese aja ja energiakuluga leida vajaliku õppimiseks. Õppida materjalidest mis on selgesti arusaadavad ja näevad välja nagu päris. Vanem generatsioon mäletab kindlasti, kuidas raamatukogus ENE-st pilte sai referaadi tarvis paljundamas käidud, et saada ülevaade mõnest põnevas riigist aasias või mujal kaugustes. Täna võib aga Google tänavavaate abil õpilane siirduda mis tahes maailma otsa, mis tahes linna, külla, või isegi muuseumi. Meil on see tehniline võimekus olemas. Kasutame seda ära. Paneme tehnoloogia enda kasuks tööle. Uue generatsiooni õppimine ei tähenda, et peame seda tegema üksi ja pimedas toanurgas ekraani taga päevitades. Me saame selle tuua kooli, vabasse õhku, kuhu iganes. Meil on olemas selle jaoks seadmed. Ei tasu karta, et õpilased nokivad üksi oma seadmeid ja unustavad ümbruskonna, seadmed tuleb võtta kasutusse sotsiaalses tegevuses. Nagu unustuse hõlma vajuv telekapult, mida oli vaja vaid interaktsiooniks selle põneva muu maailma pildiga.
Kuidas edasi? Kas üldse on võimalik kõike ühte suurde potti kokku panna ja sellest suussulav kompott keeta. Või on see hoopiski võrgustatud õppe teema? Mina arvan siiski, et ei ole mõtet kõike üritada ühte potti toppida, mõni asi lihtsalt ei sobi sinna ja rikub maitse. Samuti ei ole see ka tehniliselt otstarbekas. Näiteks Google tänavavaate toppimine moodlesse? Miks? Mõlemad on väga ägedad tööriistad. Kirves ja kruvikeeraja on ka ägedad tööriistad, neid ei ole ka täna veel edukalt ristatud, las nad olla edasi. Sellega olekski passlik lõpetada. Kuna järgmiste teemade seas olen valinud mõtisklemisks ka võrgustatud õppe, siis jätkaks juba seal…
Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 1–16. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949