Kui eelnevalt vaatlesin uue generatsiooni õpihaldussüsteeme ning tundus, et sealt võiks otse liikuda kohe pigem võrgustatud õppe suunas, siis peatuks seekord hoopiski personaalsetel ja avatud õpikeskondadel. Vaataks peale mis need on ja kas need võiks olla kesktee kahe äärmuse – ühe keskkonna, mis kõlbab kõigeks või terve võrgustiku vahel. Ning kui õpihaldussüsteemide puhul jäi ka piiratuks keerukamate pedagoogiliste meetodite kasutamine, siis kuidas seda võimaldaks personaalsed ja avatud õpikeskkonnad.
Täna on juba sotsiaalmeedia vallutanud maailma ning inimesed on saanud ohtralt võimalusi oma elu näidata, tulemusi demonstreerida ning muidu uhkeldada. Kuigi ajaveebi kirjutamine on ajas raugenud, siis muud alternatiivid on jällegi pead tõstmas. Näiteks on video voogesitus muutunud oluliselt populaarsemaks kui staatiline ajaveeb, kuid sisu mõistes on nad samased. See kõik võiks olla ju kuidagi kasulik ka haridusmaastikul.
Seda teemat saab käidelda vägagi pedagoogilisel poolel, siis paraku olen ma ise alles seda maastiku avastamas ja kuna see võtab veel kergelt jala värisema, siis valisin hoopiski J. Mott artikli “Envisioning the Post-LMS Era: The Open Learning Network” kuna see tundub asja vaatlema tehnilisemalt poolelt.
Alustaks kohe sellega, et olgugi, et artikkel on vanema poolne on probleemid ikkagi need, mis kipuvad ajaga kaasas käima. Nimelt on ikka ja jälle tehniline keerukus see, mis valdavalt pidurit tõmbab. Kui varem oli võrguliidestuses probleeme võrgu kiiruse, ressursside haldamise ja puudusega, siis täna oleme pigem jõudnud kõrgete turvanõuete piiridesse. Nimelt on vaja ajaveebe ja muid teenuseid kaitsta halbade kavatsuste eest, kuid teisalt on need kohe probleemiks avatud keskkondade omavahelises suhtluses.
Kui eelnevalt arutletud õpihaldussüsteemid, olgu nad siis uue generatsiooni omad või mitte, on siiski ainult õpetaja kesksed ja suunatud ühele kindlale kursusele või äärmisel juhul nende kogumile. Nõnda on väitnud oma artiklis ka Mott (2010) ning tuginedes nendele probleemidele avaldub tendents, et õpilased on suundumas rohkem personaalsetele avatud vahenditele, olgu need siis artikli kirjutamise ajal levinud ajaveebid või hiljem laialdasemalt levinud Facebook, Instagram, YouTube, TikTok. Mott (2010) toob välja, et selline vahendite suunamine pigem õppija om vastutusalasse teeb ka kogu süstemei rohkem õpija keskseks ning toatab ka rohkem õppija-keskset paradigmat.
Teisalt tulevad jälle probleemid: kui ajaveebide puhul oli keerukas ka nende haldus ja majutamine, siis täna on pakkumisel palju teenuseid mis enam majutust ei vaja. Küll aga on kõik andmed kuskil kellegi kolmanda hallata. Teenus võib päevapealt uksed sulgeda ning kogu materjal lihtsalt kaduda. Nõnda on tekkinud palju uusi riskifaktoreid. Siin võib küll mõelda nii, et kui õppija tegevus ei kesta tavaliselt üle mõne-kolme aasta, siis ajaliselt võiks teenus olla kättesaadav, ning kuna tänapäeval on info kiiresti muutuv ning vananeb samuti kiiresti, siis on ju tegelikult vähem ka digiprügi. Kui Mott (2010) tõi välja puudustena just tavainimesel keeruka keskkonna ülespaneku ja loomise ning andmekaitse ja töökindluse probleemid. Siis tänastel pilveteenustel on need maandatud. Küll on aga jäänud jätkuvalt Mott (2010) poolt välja toodud probleemid: institutsioonil puudub andmete üle kontroll, puudulik on ka kasutajate keskne haldus, tegelikult ei ole võimalik autentida kindlaid isikuid, ning ka õppematerjalide koosloomine on jätkuvalt keerukas.
Eelnevast tulenevalt on Mott (2010) tulnud välja plaaniga luua arhitektuur, mis toetab avatud õpivõrgustiku mudelit. Ehk siis laias laastus pakub Mott (2010) välja modulaarse arhitektuuri, milles on kaks põhilist osa. Ühelt poolt on institutsiooni või kooli poolt pakutavad teenused, olgu need siis keskne kasutajate haldus, õpiressursid vms. Nõnda saab selle esimese poole veel peita institutsiooni tulemüüri taha ning kaitsta tundlike andmeid, kuid ikkagi võimaldada nende kasutust. Teiselt poolt aga vahendid ja tööriistad, mida õppija ise kasutab ja saab vabalt valida ja toetades õppijale vajaliku avatust ja paindlikkust (Mott, 2010). Küll aga peab arvestama siin tõsiasjaga, et “suurte tegijate” teenused võivad olla küll kasutatavad modulaarses arhitektuuris, kuid ei ole kindlasti nii paindlikud. Ning paindlikkuse ja kasutusmugavuse poole eest peab siis vastutama institutsioon (olgu siis ülikool või kool), tagades kasutajale vajaliku liidestuse võimaluse. Paraku on sellise arendusressursi leidmine aga täna haridusmaastukul raske, kui mitte võimatu leida.
Arhitektuuri nägemus Mott (2010) poolt võiks olla jagatud komponentideks järgnevalt:
- Portaal autentimiseks
- Isikute repositoorium
- Välisteenuste API
- Institutsiooni teenuste API
Kui Mott (2010) arvas andmevahetuseks piisavaks toona HTTP protokollist, ja lootis, et kõik tehniline on lõppkasutja eest peidetud ning kasutamine on viidud viimase piirini lihtsaks. Siis täna põrkume me hulga uute probleemide otsa, mida mainisin ka arutelu alguses. Nimelt on kõrgenenud pahalaste huvi kõige vastu, ning ei anna nad armu ka haridusvaldkonnale. Nõnda ei pääse me mitmetasemelisest autentimisest ega muudest turvanõuetest. Teisalt pakuvad kõik vähegi tõsiseltvõtetavad teenuspakkudjad juba seda võimakust, ning samuti on ajas muutunud arukamaks ka lõppkasutajad. Kui üks uks sulgub, avaneb uus, kuid ikkagi ei ole me veel toas, ja uued uksed on ootamas uste taga.
Mott, J. (2010). Envisioning the Post-LMS Era: The Open Learning Network. EDUCAUSE Quarterly, 33(1). https://er.educause.edu/articles/2010/3/envisioning-the-postlms-era-the-open-learning-network
Kinnitamaks personaalsete õpikeskkondade mõistmist, kaardistasin ära oma igapäevase õppekogemuse. Tuleb välja, et ammutan oma teadmisi lausa neljast kategooriast: nii töökogemusest kui vabast ajast ning koolis juhendamisest kui ülikoolis õppimisest.
