Asjad, mis on muutnud maailma. E-õpe, distantsõpe, tehnoloogia ülikiire areng ja COVID-19 pandeemia. Ei saa me viimasest ei üle ega ümber. On ta ju põhjustanud palju probleeme, kuid teisalt on ta aidanud kaasa ääretult palju justnimelt distantsõppele ja distantsilt töötamisele üldse. Kui varem räägiti kaugtöö võimalusest ettevõttes pigem väliskuvandis positiivselt, siis siseringis oli kaugtöö ikkagi teema mida lubati väga pika hambaga. Kardeti siis kontakti kadu töötajaga või efektiivsuse langust, kes teab? Tulenevalt teema aktuaalsusest valisingi artikli, mis on kõige värskem ning haakub kõige paremini just tänapäeva murede ja rõõmudega: Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition.
Networked Learning Editorial Collective. (2021) pühendub just COVID-19 pandeemia aegsesse olustiku ning ka sealt edasi. Kui eelnevalt oli väga palju flirditud mõtlemisega suunata rohkem ressursse e-õppesse ning sellega tihedalt seotud distantsõppesse, siis aasta 2020 andis selleks suurepärase tõuke. Olude sunnil leiti imekiiresti nii ressursse kui oskusi arendada välja õppevõrgustik, mis toetas distantsilt õppimist. Sama toimus tegelikult ka ärilistes institutsioonides, kus räägiti küll kaugtööst, aga vahendid olid nadid: VPN ühendused aeglased, sisevõrgu ressursid kättesaamatud ja suhtlusvahendid ebapiisavad. Tegelikkuses oli võimekus olemas, oli vaja vaid pisikest tõuget. Õpetajad, kes varem pigem hoidusid digitaalse õppesisu loomisest olid sunnitud seda looma, need kes varem olid harjunud digitaalset õppesisu looma, muutusid selles veelgi pädevamaks ja avastasid uusi ägedaid võimalusi.
Ei saa salata, et murekohti oli samuti rohkelt, lisaks sellele et oli vaja leida tehnilisi vahendeid. Nappis ka teadmisi ja oskusi mitte ainult õpilaste ja õpetajate seas, vaid ka lapsevanemate seas. Lapsevanemad olid samuti suunatud kaugtööle, ning topeltkoormusena saadi lisaks ka veel lapse koolitööde juhendamine. Lapsi võis peres olla 1 või 3 või 7, vastavalt sellele kasvas kummulatiivselt ka lapsevanemate töökoormus. Olles ise samuti lapsevanem ja kaugtöö pooldaja, siis minu arvamuse järgi oli siiski distantsõppe korraldus veidi läbi mõtlemata, kuid suurepärane algus oli tehtud.
Kuna selline äkiline start oli vaevarohke ja paljusid frustreeriv, siis Networked Learning Editorial Collective (2021) tõi välja artiklis ka tõsiasja, et kõik lahtised otsad saavad ükskord sõlmitud, ning sellele erakorralisele distantsõppele järgnes hoopiski mahedamates toonides nn. hübriidõpe. Kui varasem võrgustatud õppe definitsioon märkis anda alla valdkonna kolm peamist suunda: inimestevahelised suhted, koostöö ning tehnoloogia ja nede vahelise seotuse, siis pandeemia ajal kiputi jääma mõnes osas täiesti üksi ja töö kujunes pigem individuaalseks. Abiks olid vaid juhendid, mitte kontaktõppele omane otsesuhtlus õpetajaga. Vähemalt minu kogemuse kohaselt oli videosillas kontakttunde liiga vähe ja seda just esimese kooliastme õpilaste jaoks, kes vajavad pidevat juhendamist just nimelt kogenud pedagoogi poolt.
Kui nüüd tulla tagasi artikli teema juurde, et vaatlema peaks just esmalt seoseid inimeste vahelise suhtluse ja e-õppevahendite vahel, siis täna ei ole me enam niivõrd piiratud keeruka ja igava poolse õppematerjaliga, vaid tänu voogesituse võimaluste on nupukamad leidnud üha uusi võimalusi. Ka mina näen, et võrgustatud õpe võiks pigem suunduda sotsiaalvõrgustike ning voogesitus platvormide poole, küll aga ei tohi unustada reaalset pärismaailma. Ei tohi uppuda seadmetesse, vaid panna seadmed end pinnal hoidma. Nagu ka uuem võrgustatud õppe käsitlus ette näeb, ei tohi unustada inimeste vahelisi suhteid, kuid teadmiste omandamine peaks toimuma läbi avastuste ning uute õpitud asjade katsetamisest saadud eduloost saadud innustuse. Ei saa maha salata muidugi tõika, et kogu distantsõpe, olgu ta võrgustatud või mitte, lasub suures osas õppija enda sisemisel motivatsioonil. Seeläbi on õpetaja roll sisemise motivatsiooni tekke toetamisel ääretult oluline. Seda just eriti madalamates kooliastmetes kus metakognitsioon ja enesereguleeritud õppimine vajab veel tugevalt toetamist ja arendamist.
Jällegi jõuame sinna maale, et alustalad nii õpikeskondade, õpihaldussüsteemide ja võrgustatud õppe jaoks on loodud. Nendel on tallatud ja neid painutatud, neid on tugevdatud. Kuid nad eksisteerivad selles universumis omakeskis ning neid ühendada, ei taha öelda, et ei saa, vaid pigem, ei ole ratsionaalne. Kui alustasin mõtisklemist paar teemat tagasi õpihaldussüsteemide üle. Kas neid tasuks paisutada nii suureks, et need ükskord kõikvõimsad oleks ning ei toidaks ainult õpetaja keskset õppimist vaid kaasaks ka õppija keskse poole või on tugev alternatiiv hoopiski nn. võrgustatud õpe. Siis tundub, et minu algne arusaam ei olnud päris täpne ning töötades läbi kõik kolm teemat sai asi selgeks. Kõik need kolm valdkonda on tulnud, et jääda, kuid nad saavad tulevikus veel suurteks sõpradeks.
Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8